See näeb välja nagu tuba pärast viiepäevast fuckfesti. Valged hangunud plekid keset punast märga universumit. Vähe sõnu. Vähe häälikuid. Riidepuu peale unustatud riided. Puruks tõmmatud kapp. Mõtlemisvõime kaotanud pealuud tardunult seda kõike vaatamas.

Kärt Hammeri näitus on brutaalne. Punane on vallutanud kõik nurgad ning voolab vaibana mööda seinu alla põrandale, okupeerides kogu ruumi. Ta on imbunud riietesse ja mööblisse. Ta on lärmakas, allumatu ja ei salli enda kõrval kedagi teist. Hammeri punane ei taha teada midagi maailma kohta, sest ta loob ise uue maailma. Võib-olla mitte tingimata parema, ilusama ja heasüdamlikuma, aga kindlasti jõulisema ning rahutuma. See punane tuksleb. Elab. Neelab. Tahab.

Kärt Hammeri näitus on rituaalne. Põlevad küünlad keset industriaalsest maailma tuletavad meile meelde, et püha võib olla ka keset sülge, tatti ja spermat. Keset laike, plekke ning rebendeid. Kõige sügavamale tungib päike, mis ei paista puhtast taevast, vaid läbi pilvedesse rebitud augu. 

Kärt Hammeri näitus on poeetiline. Hangumise jäljed on igal pool. Elu rapsib ja ähib, kuid tardub siis. Midagi kurba on selles inimjääkide sümfoonias. Valged laigud tema punastel lõuenditel on nagu tähed, mida näeme igal kolmapäeva õhtul nagu vaataksime naabritele elutuppa, kuid asuvad ometi miljonite kilomeetrite kaugusel. Miski pole intiimne. Miski pole lähedal. Kõik on kusagil eemal. See näitus on karje, mis hetkeks lööb minema parukad ja tungib pintsli otsas ratsutades sulle otse hinge. Või kuhugi mujale. Kuhugi, kus veel on tajuda pulssi.

Tagid on unustatud. Pealuud on ära visatud. Sinna kappi ei pane enam keegi kunagi midagi. Kasutud objektid suplevad keset punast glamuuri ja surm naerab meile näkku. See punane on veen, kuhu Hammeri kunst tahab alati tungida. See punane ei sobi sinu kontoriseinaga. Ta ei klapi sinu õhtuse bordooveiniga. See punane ei ole punane, mida oled harjunud teatrisse selga panema. See punane tuksleb ja tahab. Sa ei sobita seda punast kuhugi – viska ära oma kardinad, oma vaip, oma elutuba ja too see punane sisse. Sulge uks. Olge kahekesi. Midagi enamat pole sul enam vaja.

/Eero Epner

Teisipäeval avatakse ArtDepoo galeriis Kärt Hammeri uus maalinäitus. Väljas on kümmekond eelmisel ja sel aastal valminud minimalistlikus koloriidis maali. "Lammutatud maailmas saab korda luua läbi abstraktsiooni," ütleb Hammer. "Abstraktsus jätab otsad lahti ning tekitab lõputu tähenduste välja, kus igaüks valib oma subjektiivse tõe."

Praod. Krakleed. Äranussitud diivan. Häälikud, mis ei moodusta mitte midagi. Mõttetud numbrid. Palju tühjust. Palju kiiruga sirgeldatud mustreid, kiired ja vihased. Ühe maali nurgas naerab keegi hahahaha. Paljudel maalidel mustad ristid ja mustad linnukesed − või lihtsalt suvalised sirgeldused. Üle maalide voolamas läbipaistev kiht mürgist plasti, mis meenutab hüljatud spermat või igapäevast tatti ning lööb päikesekiirtes särama nagu maailma viimane pisar. Patiseisu jõudnud tripstrapstrull. Mustad ja valged värvijoad valgumas üle maali, tungimas maali sisse, kihutamas vasakult paremale, põgenemas ja ometi tardunud. Vaikelud, kuhu sõnatu emotsioon on tardunud samamoodi nagu jäätükki jäi miljoneid aastaid tagasi kinni mõni molekul või mammut.

Seeria peaaegu vaid mustvalges koloriidis maale vallutab esmalt tagasi brutaalse spontaansuse võitlusvälja, mida vahel peetakse meeskunstnike privileegiks. Kujundid paiskuvad lõuendile kiirelt, küsimus ei ole tundides, vaid sekundites, et impulss ei maheneks mõtluse totruses õõnsuseks. Need on abstraktsed vaikelud, mille ehitusklotsideks on olnud toore energia plahvatused. Ja ometi pole neis agressiivsust, sest Hammerit ei huvita kaos, nagu teda ei huvita ka kord − teda huvitab peenike punane joon nende vahel. Sellel punasel joonel liigub ka Hammeri maalide käekiri. Ühelt poolt impulsiivsed pursked ja tähendusteta häälitsused, teiselt poolt selle kõige mahutamine ristküliku-kujulisele lõuendile. Hammeri maalid on nagu tardunud minisekundid taifuuni südames, kus kõik vakatab ning lepitub. Katastroofist on saanud korraks ilu, hävimisest ülevus.

Vahel tundub, nagu oleks Hammer lõuendit värviga rünnanud, selles žestis on nii agressiivsust kui ka igatsust − tühi pind on tema jaoks paik, kuhu mahub üks puhas impulss, üks selge emotsioon. Need maalid on kaose kartoteek, kuhu on salvestatud häired ja traumad, abitud häälikud ja ujuvad numbrid, pidetus ja vead, korrastatud pintslilöökide ja pliiatsitõmmete poolt millekski, mida võiks nimetada vabanemiseks. Maalid neile, kellel pole vastuseid, sest "kohas, kus oleme ümbritsetud ülevoolavate tähendustega, jõuame tõdemuseni, et kõik on tähtsusetu. Jäävad vaid pudemed kontseptsioonidest, alateadvuse riismed" − nagu ütleb kunstnik.

/ Eero Epner